Albert Kivikas. "Lendavad sead". Friedebert Tuglas. Kirjanduslik päevaraamat

Albert Kivikas "Lendavad sead" kaaned on trükitud Tartu õlletehase õlle- ja limonaadipaberile.

Futurism

(lad. k. futurum, tulevik) 20. sajandi esimesel veerandil peamiselt kirjanduses, kujutavas kunstis ja arhitektuuris avaldunud vool. Tekkis Itaalias enne I maailmasõda ja levis hiljem üle Euroopa. Futurism püüdis hüljata senist õhtumaist kultuuritraditsiooni ja taotles uuele tööstuslikule tsivilisatsioonile orienteeritud kunstiloomet. Imetleti tehnikat ja linlikku eluviisi, liikumist ja jõudu. Kirjandusliku voolu rajaja on F. T. Marinetti. Luules loobusid futuristid tavaloogikast ja eirasid keelereegleid, proosas kujunes välja katkendlik ja närviline telegrammistiil.

Friedebert Tuglas. Kirjanduslik päevaraamat

Tuglas arvas "Lendavate sigade" kohta: 

• huvitav, lopsakassõnaline ning fantaasiarikaste fraaside kogu
• soovitab seda
• erineb tavaliselt kirjandusest - värske
• andeka mehe katsetus uuel alal
• laad veidi monotoonne
• läheb pika pealeveidi igavaks
• silmakirjalikkus: nähakse seda, mida tahetakse ("Milline komism: samad arvustajad, kes Mart Karus-Kivikase "Sookaeltes" Eesti külarealismi üht andelisemat avaldust näevad, ei leia küllalt tüsedaid sõnu Albert Kivikas-Karuse "Lendavate sigade" andevaesust paljastades. ")
• originaalitsev, teadlikult otsitud, katsetav ja keeruline
• katsetus on traagiline ("Iseenesest on Kivikase katse traagiline. Kui Vene futuristidele öeldi: asjata vehite Itaalia kaasvõitlejate eeskujul kultuurikoorma vastu, sest kuna on Venemaal kultuur koormana tundunud, ja asjata joobute tehnilisest edust Inglise ning Ameerika ametvendade viisil, sest Vene tehnika pole seni midagi pääle Tuula samovaride ülesleidnud, – siis seda enam võime samu väiteid tuua Kivikase "futurismi" vastu. ")
• nooruslikult-haljas ja poisikeselik kirjutamislaad ("Ta mängib, pillkaaritab, ajab karjapasunat veel läbi kogu raamatu. Ja kui ta elumõrutab, siis on veel tundmus nagu selle Jaan Lattiku püksatu kangelase puhul, kes viina juues väga suuremehelikult siunas, kuid kohe lisas: a juvva kõlbas. Lõppude lõpuks: see maailm ei olegi nii paha, kuigi meil ka parema vastu midagi pole. ")

Nõustun suuresti Tuglase arvamusega, minu meelest on see huvitav ja teistsugune lugemine.




"Skandaalsus on kirjanikudebüüdi puhul esmatähtis"

Et kirjanikuna läbi lüüa peab kuidagi silma jääma ja igal kirjanikul peab olema midagi öelda. Ilmateade ei huvita inimesi selle pärast, et see oleks kunstiliselt ja huvitavalt kirjutatud, vaid selle pärast, et see mõjutab igapäevaelu. Kuid kirjandus ei ole enamikele igapäevaselt vajalik ja seetõttu peab see olema hästi kirjutatud, skandaalse ja mõtlemapaneva sisuga. Kui kirjanik kirjutab skandaalsetel teemadel või tekitab enda ümber skandaali, siis see tekitab lugejates palju rohkem huvi kui igapäevasest elu-olust või romantilisest ninnu-nännutamisest kirjutaja.
Skandaal on "avalik kõmuline pahandus v. häbistav juhtum; lament, mürgel, märul" nagu ütleb "Eesti keele seletav sõnaraamat". Skandaalid ei näita enamike silmis seda inimest just heast küljest. Seega võib olla kirjanik halva mainega ja loetav või hea mainega ja vähem loetav.