Mida sain 1920ndate Eesti kirjanduse kohta teada?

• Eesti keel ja kirjutamisviis oli 20ndatel väga teistsugune, kuid huvitav
• Sel ajal hakati raamatuid kunstilisemalt kaunistama (nt Kivikase "Lendavad sead", mis on trükitud Tartu Õlletehase paberile)
• 20ndatel oli seisak-kriis Eesti kultuurielus
• Gailiti elust üht-teist
• TEEMAD:  Maailmasõjast on arvatust vähem juttu. Naise teema on läbiv ja peaaegu iga (käsitletav) tolle aja autor on naistest kirjutanud. Samuti kirjutati palju suurlinna elust ja inimeste lõbijanust
• Tolle aja kirjanikud kirjutasid erineva stiiliga
• Sain hea ülevaate tolle aja taluelust ja naiste-meeste suhetest (samal ajal jooksev Eesti kirjanduse kursus aitas muidugi kaasa)
• Sain teada sellisest lehest nagu www.kirmus.ee/erni, kust on vajadusel hea otsida kirjanike, nende loomingu ja elu kohta
• Õppisin paremini iseseisvalt tekste analüüsima

Hendrik Visnapuu

Minu pealkiri: "Hakkan geiks"
Tegelik: "Mõnitus"

Visnapuu tundub välimuse põhjal otsekohene ja tõsine mees.  Karmi käega. Tõsine kirjanikuhärra, kes teab mida tahab. Samas on ta näoilmes midagi heatahtliku, muhedat.

MUINASJUTULINE IME                  
Oh mu kevadkuld  
Oh mu kevadlind  
Kui palju aimamata ilu, hääd! 
Oo, käsivarte marmor, valmind palged!    
'"Igavesti", "Ballil" õrnus 
Sina oled imeline talleken, Malleken!
Väega Mõistmatumaga sa mulle ütlemata armas.                   

MONSTRUM
"Noortele tütarlastele" meeleolu - tekitavad meestes iha
Oo, idioot, kes usub: armastada Võib naine, et ta südameid ei murra.
Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu!
Visnapuu arvamus naistest: imelised olevused, kuid kui vahest liiga imelised ja tekitavad valu.

Sarnased luuletused:
Baudelaire - "Raibe", "Vampiiri metamorfoosid"
Quevedo "Ärapõlatud naine" "Vanamoor, kes mängib tüdrukut"

Johannes Vares-Barbarus.

"Inimene ja sfinks"
Läbivaks teemaks on naised, suurlinna elu, prostituudid. Inimeste, naiste lõbujanu. Eelistab ilmalikke naudinguid religioossetele. Kord naised ei taha teda - tunneb end kui koolnu, kord tahab uusi naisi. Kirjaviis on kohati räige, kuid tabav. Kirjeldab palju ka surma ja verd Stiil: palju ülekantud tähendusi, täidlane

ESSEE

ESSEE 1-1,5 lk (12 p, 1,5 reavahe). Subjektiivne, lihvitud sõnastus, autori vaimne mõttelend ja sisemine vabadus, point.

• Kuratlikkusest ja jumalikkusest *kirjanduses *tänapäeva ühiskonnas *eestlastes
• Kuradi mitu nägu (kirjanduse, kunsti või rahvaluule põhjal)
• Minu moodi usk
• Triksteri apoloogia (kaitsekõne)
• Skeptiline eestlane .../eneseusu kütkeis

Minu moodi usk

Sõna usk seostub enamikele erinevate religioonide ja uskumustega. Tihtipeale ollakse nii kinni väljakujunenud usundites, et ei tulda selle pealegi, et uskuda võib ka teistesse inimestesse, asjadesse, juhtumistesse, väärtustesse ja iseendasse. Minu moodi usuks ei oleks keskmeks mõni olend või sündmus, vaid kolm nähtust.

Elus on võimatu kuhugi jõuda, kui puudub enesekindlus ja usk oma võimetesse. Kes meist poleks rasketel hetkedel mõelnud „ma ei saa sellega hakkama“. Sedasi mõeldes tavaliselt ei tuldagi toime, sest enesesisenduse võim on ilmatuma suur. Kui inimene, kes on kutsutud unelmate töö intervjuule mõtleb, et teised on paremad ja targemad, on see töö juba ette kaotatud. Paratamatult hakatakse pabistama ja tekib ebakindlus ning potentsiaalne tööandja tõlgendab seda kui nõrka närvikava. Seetõttu peab alati endas kindlaks jääma, isegi kui ei pruugi soovitut saada.  Kui palju oleks inimkond juba saavutanud, kui iga viimnegi hing usuks oma suutlikkusse! Seepärast oleks minu moodi usku üheks nurgakiviks eneseusk.

Edukatele ja enesekindlatele inimestele tundub tihtipeale, et ainuke, keda usaldada saab, on sina ise. Mõnikord võib see tõesti paremate tulemusteni viia, eriti kui kaaslased pole nii motiveeritud või asjatundlikud. Samas on olukordi, kus tuleb usaldada ka teisi ja uskuda nende võimetesse. Jalgpallis on väga oluline tiimivaim ja üksteises kindel olemine. Kõike ise teha on füüsiliselt võimatu ning vutt on siiski tiimimäng, mille võlu peitub iga olukorra lõpututes võimalustes. Kellelegi söödu andmine ongi enesekesksuse seljatamine ning uskumine, et teine mängija suudab ehk midagi paremat sel hetkel korda saata. Inimesed üllatavad pidevalt kui nendesse vaid uskuda ja julgustada. Seetõttu oleks üheks teiseks nurgakiviks teistesse uskumine.

Sri Ravi Shankar on öelnud „Kogu see maailm on teile nautimiseks“ Minu moodi usku sobiks selline mõtteviis väga hästi, sest arvan, et elu on palju kergem ja rõõmsam kui tunda mõnu tehtavast. Mind häirivad inimesed, kes vinguvad kõige peale, et see on mõttetu ja igav. Tuleks olla avatud kõigele uuele ja osata üles leida toimingu hea pool. Minu treener ütleb alati enne iga jalgpallimängu, et peamine on lustida ja seda nautida. Kui eelkõige tunda mõnu, siis ollakse ka hingega rohkem sees ning seepärast on tulemused ka paremad.

Minu arvates on tänapäeval inimestel vajaka eneseusust, teistesse uskumisest ning elu nautimisest. Seetõttu põhinekski minu moodi usk nendel. Usun, et inimesed oleksid palju edukamad, õnnelikumad ja rõõmsamad, kui nad järgiksid minu moodi usku.

Friedebert Tuglas. Poeet ja idioot

Ormussoni diagnoos/kirjeldus: Väga kinnine ja üksik. Põleb seesmiselt, introvert. Poeet.

KURAT

kuri, vanduv

haiget saamine, vihastamine, ahastus

Alati kõiges süüdi

Kurja juur

• Ta pole kollektiivne, vaid individuaalne nähtus. Talle on küllalt ainult meeleolust. Mitte kristlikku usutunnistust, vaid kuratlikku hardust!
• Temale, keda on peetud vaenu ja vale isaks, on kõige vähem saand osaks armastust ning õiglust. (alati süüdistatakse Kuradit kõiges halvas, nt vandumine)
• Millistesse vastikutesse asjadesse on kistud Kuradit, milles kõiges on teda süüdistet! Teda on kasutet kõige närusemate patukeste vabandamiseks. Ta on säälgi pidand olema süüdlane, kus pole kedagi süüdlast pääle armetu inimese enese. Nagu huvitaks Kuradit tõesti igaüht kiusata! (alati süüdistatakse Kuradit kõiges halvas, nt vandumine)
• Kuna Jumal enese kindlate piiridega on ümbritsend ja igaüht nende muutmise eest kõige valjemalt nuhtleb, siis on Kurat salliv ning häätahtlik. Ta ei takista kellegi fantaasiat. Ta alistub sellele kui inimlikule nõrkusele. Ta ei kaitse armukadedalt oma olemuse vorme. Ta lepib selle vormiga, mida suudab talle anda igaühe fantaasia.
• Ta on armulik ja pikameelne.
• Ta ei tungi enese isikuga pääle. Ta ootab kannatlikult. Ta ei janune avalikku austust. (nt Jumala usku levitatakse väga agaralt, aga Kuradi usk tuleb ise üles leida)
• Ta mõistab just sellepärast nii hästi inimest, et temas endas on nii palju inimlikku. Ta tunneb inimese nõrkusi ja pahesid, kuid ei tee neist suurt numbrit nagu Jumal. (aksepteerib inimesi nii nagu nad on, mitte ei oota ülimust neilt)
• Ta ei hooli õnnelikest, vooruslikest ja häist. Oh, need saavad tematagi läbi. Kuid ta mõistab nii hästi koormatuid ja tagakiusatuid. Sest ka tema on pidand kandma sedasama saatust.





August Gailit. Purpurne surm

Tagurpidi kapten Roode
Pikka ja kõhna kehaehitusega. Hoolitsetud näoga ja habemeta. Tõsiusklik ja korrektse kõnemaneeriga. Naistest ei hoolinud ning üldiselt pahatahtlik. Rahulik ja malbe (juhul kui talle tehti ülekohtut).

("Kapten võttis mind vastu ikka rõõmuga, tõi lavvale viina ning meie jõime mere vaatlusel ehk rääkisime omist rännakuist ja elamisist. Ta oli lühike, kuid väga tüse härra, habetand, kuid hõreda habeme all paistsid veresooned. Oli hääsüdamlik, kuid väga äge ja metsik, kui talle tehti ülekohut. Ta oli jumalasalgaja, tsüünik, kõnelemises tihtigi ropp, kuid hinges suur romantik, kes võis joobuda isegi tuule kohinast, kõrtsi kakelusest, lainete vahulisest keemisest. Ning üle kõige armastas ta naisi, otsis neis luulet ning joobumust, nägi aga ainult toorust, pettust ning ahnust. Ning seepärast vihkas neid, peksis neid, kuid uvvesti leppis, uvvesti lootis, uvvesti katsus neis leida puhast hinge ning naiselikku hellust. Igas suuremas sadamlinnas, kus laevad peatusid kavvemalt, oli kapten Roodel oma naine ja lapsed. Nii oli tal palju armastusi ja palju pettumusi. Ta kulutas kõik omad suured sissetulekud perekondade ülalpidamiseks, jaotes oma varandust täpipäälse õiglusega. Sel alal oli tal koguni oma raamatupidamine, kaunis keeruline ning kummaline, millest keegi võõras aru ei saand." )


Naised:

• Liblikas ("on naisi, kes sündind viinast ja valsi keerust; need on anduvad, magusad ning nende truudusmurd ei sünnita isegi valu. Nende nahk on imeõrn, vahakollakas, lehkab jasmiinide järele, nende silmad on täis unistavat und, nende jalad tantsisklevad isegi unes. Ning ealgi ei tea sa, kas oled õnnelik tema lahkudes või teda kohates. Ta ilmub silmapilguks, kui mesilane lennates lillele, ning läheb minema kerge südame ja rahuldud silmiga. Nende elu veereb kui unes, milles nad ise kunagi pole tegelasiks. Nad ei räägi sulle ealgi ei omast õnnest ega ka õnnetusest, nad ei anna sulle palju, kuid ei võta sult ka midagi. Ainult harva, harva lubavad enestelle kinkida paar siidist sukke ning punaseid nelke. Ja alati naeratavad, kui tõmbavad jalga su kingitud sukad, aga nelgid närtsivad lugemata luuletuskogude ehk ajalehtede kuulutuste vahel. Sest need on naised, kes loevad vaid kuulutusi, ise midagi ostmata ning midagi müümata.")
• Kogu maailma valu on minu õlul sünnitusmasinad ("On naisi, kes sündind kahvatust kuuläikest ja suviööde varjest; need on verivaesed, kuid kirglikud, nende armastus on piinav ning armastus ihulik. Nad jäävad ruttu, ruttu vanaks, sünnitavad valuga lapsi ning lapsed pole neile ealgi rõõmuks. Nende ihu on kollakas, läbipaistev, lehkab sõrru suitsu või leili järele. Nad räägivad vähe, kuid kannatavad palju, nad katsuvad isegi naeratada, kuid naer on kui koolnu näol grimass. Ning ealgi ei tea sa, mis tahab ta ja missugune on ta kapriis, sest vaevalt, vaevalt teab ta isegi seda. Ainult mehele minnes ning vananedes võib ta neljakümne aastasena saada tütarlapse hoo ja võluvuse, kuid sedagi üksikud ja harva.")
• Drama Queen ("On naisi, kes sündind kihavaist tänavaist, rahvarikkaist bulvaarest ning suitsuseist kafeedest; need on kui mesilaste parved, igal pool imedes enesesse elu joobnustavat kihvti, ilma et omalt poolt annaksid armastajalle piiskagi. Nad kannatavad südamehaigust, kuigi süda on neil vanade ajalehtede aastakäigud, - palju tühist intriigi, palju mõttetut ärritust, palju banaalset teatraalsust. Nad langevad sulle esimesel võimalusel kaela ning räägivad suurest armastusest ja piinavast valust, kuid armastus on nende äri ja valu nende kirg. Nad käivad kallilt, kuid räpaselt riides, nende käekottes on raha, vanad sukad, võtmed, puuder ja armastuskirjad segamini. Nii segamini on nende elugi, tarbetu ja mõttetu teistele, veel rohkem aga neile enestelle. Nad kannavad laiu kübaraid, mille alt vilguvad kaks vesist silma ning võib olla on see kummaline, et just neis silmis näed inimest käristud hingega rohkem, kui kelleski teises.")
• Romantik
• Eesti naine ("On naisi, kes sündind päikese särast ja toome helvetest; need on romantikud, käivad silmiga taevas, näol pronkspunetus. Nad lehkavad rasva ning piima järele ning nende suudlus on karastav kui tuulepuhang. Nad otsivad suurmeelseid kangelasi, teaatrite armastajaid, poeete ning jõumehi, kuid suuremalt osalt satuvad avantüristide küüsi, - ja on nendega väga õnnelikud. Need on naised, kelle mehed lähevad ruttu rasva, nad ise aga lahjuvad, lahjuvad ning surevad verivaesusse. ")
• Teoreetik ("On naisi, kes sündind jumala ema lahkusest ning saatana palvetest. Nende tõrvmustad juuksed on kui kroon tõmmule, kuid külmale näole. Nooruses armastavad nad üksnes isa ning kadestavad ema; nad on temperamendikad, kuid nende savipruun nahk on külm kui sivvul, nad on ilusad, kuid ilu ei veetle, ei vangista. Esimene armastus on neile ikka saatuslik: kas lähevad härduses kloostri või saavad suurimaiks roimareiks, - ning siis röögatab maa nende ümber.")
• Looduslaps

Ning on mehi, kes sündinud... äikesepilvest ning metsa embusest. Nad on rahulikud ja tasakaalukad, kuid ärritudes väga ägedad ja metsikud. Nende eesmärgiks on numbrid nii paberil kui ekraanil, nad unistavad piiramatust elust. Nende möödudes on tunda kalli lõhnaõli lõhna, mis nii mõningatel juhtudel on segatud higihaisuga. Väliselt tunduvad nad heasüdamlikud ja asjalikud, kuid hingelt on nad külmad ja ükskõiksed. Nad on Eesti mehed.

Kuratlikkus: Tehislik, võlts. Meelelahutusasutused, kõrtsid, lõbustusasustused. möll, lärm. Tehislik ja uhke kirik, ülistuslaulud (inimene on ise looja). Linnad üldiselt - asfaltteed, inimeste hulk, lõbujanu.

Jumalikkus: Looduslik, maine. Vaikus.


Gailiti kirjutamisviis: Mõjub lopsaka kirjastiiliga. Hea stiilitunnetus. Samas on veidi ekstreemsed ja julged mõtted. Sinavormi palju. Unistav. Kasutab metafoore - mõistmiseks peab ka veidi laiemalt mõtlema.


Nigol Andresen. Paralleel "Kuritöö ja Karistusega":

• Sarnaselt apokalüptilised, erootilised
• Gailiti stiil liialdatud (fantaastika, kuid realism - reaalsusest põgenemine)
• Romaani mõõtu välja ei ana, käsitlus lõtv
• Tegelaste psühholoogilisus
• Gailiti tegelaste nimed on erilised, häälikutemänguga seotud

Olen nõus sellega, et... mõlemad teosed on apokalüptilised ja masendava meeleoluga.

Albert Kivikas. Maha lüüriline šokolaad!

(ÕS) manifest - üleskutse ideede avaldamiseks, pöördumine. Programmiline avalik teadaanne

(EKSS) manifest 1. riigipea v. kõrgeima riigiorgani pidulik kirjalik pöördumine rahva poole tähtsate (poliitiliste) sündmuste puhul. Keisri, Ajutise Valitsuse manifest. Tsaar andis 17. oktoobril 1905 manifesti, milles lubas rahvale kodanikuvabadusi. Manifest pärisorjuse kaotamise kohta.  partei v. rühmituse programmilise sisuga avalik teadaanne. Sotsiaaldemokraatliku erakonna manifest. Kirjanduslike rühmituste manifestid.

Albert Kivikas "Maha lüüriline šokolaad!"

August Alle

• Liiga palju kinni minevikus ("Ei ole tarvis vanavara korjajaid ajaloo kalmistul, ei ole tarvis rahaaukude otsijaid, kui kuld on kaotand meie silmis oma väärtuse! ")
• Vanamoodne ("Ära kisu tagasi mis möödund, ära ärrita väsind magajaid! Sest mis läheb ta meile korda, milleks on teda meile tarvis, kellel on iha selle järele tänasel päeval, kui meie uppume ruttavate tundide ja minutite hingeõhku?")
• Peaks keskenduma hoopis olevikule ("Ümber aga elatakse, sünnitakse, surrakse, tehakse pulmi, juuakse viina, spekuleeritakse, lõigatakse kõrisid, ühe sõnaga - kihab elu kui määratu surutõrs.")
• Minevik on paha, sest seal pole tundeid.
• Ei suuda ideid edasi anda nii.

Minu arvamus: Manifesti mõteks oli juhtida tähelepanu erinevate kirjanike. Ma arvan, et temast oli väga julge samm niivisi kirjutada ja teisi kritiseerida. Ega ta populaarsust just sellega ei kogunud. Ei saa aru, miks ta tahtis kirjandust endale meelepäraseks muuta, kirjandus peaks olema mitmekesine.

Ta ise arvas (Manifesti puhul):

• Protest tol hetkel valitsevate kirjanduslikkude ideede vastu
• Polnud kirjanike arvustus ega mahategemine
• Tollane kirjandus on võõrdund elust, kaugele läinud ümbrusest (fantastika, mitte naturalism ja realism)
• Kirjanikel hea stiil, aga ideid pole
• Soovis, et ta arvamust kuulda võetaks, mitte üks-ühele ära muudetaks
• Looming vastab ideaalis tema ideedele, kuid nt Gailit (kõige rohkem sõna võtnud, mida tegema peaks, kuid ise ei tee)

Albert Kivikas. "Lendavad sead". Friedebert Tuglas. Kirjanduslik päevaraamat

Albert Kivikas "Lendavad sead" kaaned on trükitud Tartu õlletehase õlle- ja limonaadipaberile.

Futurism

(lad. k. futurum, tulevik) 20. sajandi esimesel veerandil peamiselt kirjanduses, kujutavas kunstis ja arhitektuuris avaldunud vool. Tekkis Itaalias enne I maailmasõda ja levis hiljem üle Euroopa. Futurism püüdis hüljata senist õhtumaist kultuuritraditsiooni ja taotles uuele tööstuslikule tsivilisatsioonile orienteeritud kunstiloomet. Imetleti tehnikat ja linlikku eluviisi, liikumist ja jõudu. Kirjandusliku voolu rajaja on F. T. Marinetti. Luules loobusid futuristid tavaloogikast ja eirasid keelereegleid, proosas kujunes välja katkendlik ja närviline telegrammistiil.

Friedebert Tuglas. Kirjanduslik päevaraamat

Tuglas arvas "Lendavate sigade" kohta: 

• huvitav, lopsakassõnaline ning fantaasiarikaste fraaside kogu
• soovitab seda
• erineb tavaliselt kirjandusest - värske
• andeka mehe katsetus uuel alal
• laad veidi monotoonne
• läheb pika pealeveidi igavaks
• silmakirjalikkus: nähakse seda, mida tahetakse ("Milline komism: samad arvustajad, kes Mart Karus-Kivikase "Sookaeltes" Eesti külarealismi üht andelisemat avaldust näevad, ei leia küllalt tüsedaid sõnu Albert Kivikas-Karuse "Lendavate sigade" andevaesust paljastades. ")
• originaalitsev, teadlikult otsitud, katsetav ja keeruline
• katsetus on traagiline ("Iseenesest on Kivikase katse traagiline. Kui Vene futuristidele öeldi: asjata vehite Itaalia kaasvõitlejate eeskujul kultuurikoorma vastu, sest kuna on Venemaal kultuur koormana tundunud, ja asjata joobute tehnilisest edust Inglise ning Ameerika ametvendade viisil, sest Vene tehnika pole seni midagi pääle Tuula samovaride ülesleidnud, – siis seda enam võime samu väiteid tuua Kivikase "futurismi" vastu. ")
• nooruslikult-haljas ja poisikeselik kirjutamislaad ("Ta mängib, pillkaaritab, ajab karjapasunat veel läbi kogu raamatu. Ja kui ta elumõrutab, siis on veel tundmus nagu selle Jaan Lattiku püksatu kangelase puhul, kes viina juues väga suuremehelikult siunas, kuid kohe lisas: a juvva kõlbas. Lõppude lõpuks: see maailm ei olegi nii paha, kuigi meil ka parema vastu midagi pole. ")

Nõustun suuresti Tuglase arvamusega, minu meelest on see huvitav ja teistsugune lugemine.




"Skandaalsus on kirjanikudebüüdi puhul esmatähtis"

Et kirjanikuna läbi lüüa peab kuidagi silma jääma ja igal kirjanikul peab olema midagi öelda. Ilmateade ei huvita inimesi selle pärast, et see oleks kunstiliselt ja huvitavalt kirjutatud, vaid selle pärast, et see mõjutab igapäevaelu. Kuid kirjandus ei ole enamikele igapäevaselt vajalik ja seetõttu peab see olema hästi kirjutatud, skandaalse ja mõtlemapaneva sisuga. Kui kirjanik kirjutab skandaalsetel teemadel või tekitab enda ümber skandaali, siis see tekitab lugejates palju rohkem huvi kui igapäevasest elu-olust või romantilisest ninnu-nännutamisest kirjutaja.
Skandaal on "avalik kõmuline pahandus v. häbistav juhtum; lament, mürgel, märul" nagu ütleb "Eesti keele seletav sõnaraamat". Skandaalid ei näita enamike silmis seda inimest just heast küljest. Seega võib olla kirjanik halva mainega ja loetav või hea mainega ja vähem loetav.

Arthur Adson. Kriisid ja kriisid ja Vaksalis

Arthur Adsoni ettepanekud kultuurielu edendamiseks:

• Õige ja õiglase toetamine ("riikline toetus olgu mõjuv ja õiglane, s. o. toetust ei peaks leidma ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused, mida toetada ja ülalpidada võiks ja peaks seltskond ja eraisikud (keedukursused, näputöökoolid j. s. s.). ")
• Tollid - kunstide loomingu kaitse "pahade võistlejate" (sport, kino, tsirkused, "Rahvateater") eest ("Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina. Samuti ära keelda tsirkused ja totalisaator, tingeltangelid ja kabareed. Mitte maksuta reklaami teha "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele, ei ka kinkida neile lõbustusmaksu; ära keelata maksuliste sportliste etenduste toimepanek.")
• Tõlkekirjandus maksu alla ("Maks võiks olla nii suur, kui suur on vahe algupäralise ja tõlkekirjanduse honoraari vahe, mis praeguse korra juures läheb kirjastajate tasku. ")
• Kultuurkapitaali seaduse muutmine - peaks ainuüksi loovaid kunste ja kirjandust edendama, soodustama ja tooteid levitama
• Kult.-kapitaali tegevuse MITTE laiendamine rahvahariduse peale ("Peamine oleks, et riiklik toetus oleks mõjuv ja õiglane, s.o. toetust ei peaks saama ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused. Neid võiks toetada kindel seltskond ja eraisikud.")
• Erasektori suurem toetus
• Õpikute kasutamine pikemalt -> kirjastajad ei pea auru kulutama nendele, saavad välja anda väärtkirjandust
• Kinode vähendamine/kaotamine - vaevata rikastumine
• Pigem kvaliteet, mitte kvantiteet
• Tuleb tekitada inimestes rohkem huvi vaimliste-kunstiliste produktide vastu

Lugupeetud Arthur Adson,
sportlasena pean teie kultuuripoliitikat ennekuulmatuks! See, et inimesed eelistavad teatris käimise asemel vaadata ratsa- või jalgpallivõistlusi, pole mitte spordi viga, vaid muutuva ühiskonna tulemus. Inimesi hakkab üha rohkem huvitama aja meeldivalt veetmine kui kõrgkultuuur.
Spordile toetuste mitte jagamine põhjustaks paljudes inimestes suurt meelehärmi ning viha. Kui toetusi ei antaks, jääks sportimine ja tervislik eluviis Eestis soiku ning see viiks ka tihedamatele tervisehädadele ning suurematele kulutustele arstiabis, tänu millele ei pruugiks Eesti riik enam ka kultuuri rahastamiseks piisavalt toetust leida.


Ennustan, et 20ndate aastate kirjandus on pigem Eesti kultuuri ja aja põhine ning mõeldud eelkõige eestlastele, mitte maailmale lugemiseks. Hilisemad põlvkonnad ei pruugi aru saada tolle aja kirjanduse nüanssidest ja probleemidest ning see võib tunduda igav.


Vaksalis olles on kohe eriline meeleolu. Sest ega igapäev ju rongiga ei sõida. Kajuks aga tuleb sinna minna läbi mingisuguse keldri, mis haiseb ning on nõme. Või siis teine variant on läbi põõsa. Kohale jõudes on selline hea ja teistsughune tunne, et kuskile jõuab ka õigeks ajaks. Sest ega rongi peale ju hiljaks ei jääda - rong ei oota. Huvitav on ka vaadata kaasootajaid. Kes läheb seenele, kes mustikale, kes maale, kes sõidab päälinna, kes koju. Igaühel neist on midagi huvipakkuvat. Kellel huvitavad kummikud, kellel suured korid, teistmoodi näoilme. Lõpuks kui rong saabub, siis on ka üks suur jebimine, et saada varem peal olnud sõbraga samasse vagunisse või meeldivat istekohta. Samuti tuleb kaua oodata konduktorit ning loota, et sa selle ajaga magama ei jää. MIskipärast meeldib mulle rongiga rohkem sõita kui bussiga, kuigi istmed on palju ebamugavamad. Ilmselt seepärast, et bussid loksuvad rohkem.


"Vaksalis"
Väga poeetiline, aga mu pea valutab ja ma ei suuda sellele keskenduda. Muidu on miniatuurid toredad. Kirjeldused on väga täpsed ja annavad ettekujutuse sellest kohast ja ajast.

Johannes Vares–Barbarus. Meie kirjandusloomingulik staatus quo.

Milliseid probleeme Eesti kultuurielus nägi Vares-Barbarus?

hapukurgihooaeg ajalehtedes, aga ka kirjanduses

ajalehed on sisutud:

           - kirjandust vähe, suures osas vaid "riismed ja praht" - kulund anekdoodid, kõmu
           - vaimu rüvetatakse vana ja seismajäänud kirjandusega

"Esmaspäew" ja "Nädal" ei maksa autorile honoraari

huvitutakse rahast, mitte hea kirjanduse tegemisest

kirjandust mõõdetakse "Loomingus" ilmumisega, kuigi see on sisutühi

peaks olema laiem teemadering

rahvaluule pidev immiteerimine ja kordamine

pole ühist ideed ja vaimustust, üleüldine sisutühjus kirjanduses

Fantaasiat on vaja suuna andmiseks ja sisuks tulevikule, mitte igavuse peletamiseks ("Mitte selleks ei ole fantaasiat tarwis, et igawust peletada, waid fantaasia peab andma suuna ja sisu tulewiku elule: mitte uinutawat, loowat luulet — loomingut, sõna otsekohasemas mõttes, on tarwis!")

"Mitte ainult asunikud ei ole loojad, nagu I.L. (w. W.Maa 275, 27.XI.23) arwab: minu arwares on iga asunik, kes oma hooned ja maja maitseliselt korraldab ning põllud ja majapidamise tulukaks teeb, palju suurema loominguga — kõige tõsisemas mõttes toime saanud, — kui mõni wärsilooja, kes oma hüpohondrilisi mõlkeid wärsijalge kaudu saadab inimesi noritsema. — Ei! Meie saame suuremaga toime, kui sarnase "urtsikute kultiweerimisega"; tarwis ainult waimustust, tarwis nägewate silmadega ja kuulwate kõrwadega eluga kaasa sammuda olewikust tulewikku, mitte minewikku. "

"Mitte prügihunikus hõbedat otsi, waid elawat elu omaks teha; mitte paigal tuhnimine, waid liikumine."

Lugupeetud Johannes Barbarus,
aastal 2011 on olukord Eesti kultuurielus...
mõneti üpris sarnane, kuid samas erinev. Palju kollast ajakirjandust, ka tõsised ajakirjad muutuvad üha kollasemaks, kuid on ka sisukaid ja harivaid ajakirju. Kirjanikutöö muutunud pigem hobiks, mitte püsitööks.
Ollakse orienteeritud raamatute trükiarvule, mitte nende kvaliteedile ja sisule. Kasvanud on materialistlik suhtumine.  Luulet on, kuid iseasi kui püsiv see on. Väga palju on erinevaid stiile, mille seast leiab sobiva peaaegu igaüks.


Tänapäeva Eesti kultuuritegelased: Laine Jänes, Aigi Vahing, Kadri Kõusaar, Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski, Andrus Kivirähk, Marek Strandberg, Rein Taagepera, Aino Pervik, Mihkel Raud, Karl-Martin Sinijärv, Priidu Beier,