Albert Kivikas. Maha lüüriline šokolaad!

(ÕS) manifest - üleskutse ideede avaldamiseks, pöördumine. Programmiline avalik teadaanne

(EKSS) manifest 1. riigipea v. kõrgeima riigiorgani pidulik kirjalik pöördumine rahva poole tähtsate (poliitiliste) sündmuste puhul. Keisri, Ajutise Valitsuse manifest. Tsaar andis 17. oktoobril 1905 manifesti, milles lubas rahvale kodanikuvabadusi. Manifest pärisorjuse kaotamise kohta.  partei v. rühmituse programmilise sisuga avalik teadaanne. Sotsiaaldemokraatliku erakonna manifest. Kirjanduslike rühmituste manifestid.

Albert Kivikas "Maha lüüriline šokolaad!"

August Alle

• Liiga palju kinni minevikus ("Ei ole tarvis vanavara korjajaid ajaloo kalmistul, ei ole tarvis rahaaukude otsijaid, kui kuld on kaotand meie silmis oma väärtuse! ")
• Vanamoodne ("Ära kisu tagasi mis möödund, ära ärrita väsind magajaid! Sest mis läheb ta meile korda, milleks on teda meile tarvis, kellel on iha selle järele tänasel päeval, kui meie uppume ruttavate tundide ja minutite hingeõhku?")
• Peaks keskenduma hoopis olevikule ("Ümber aga elatakse, sünnitakse, surrakse, tehakse pulmi, juuakse viina, spekuleeritakse, lõigatakse kõrisid, ühe sõnaga - kihab elu kui määratu surutõrs.")
• Minevik on paha, sest seal pole tundeid.
• Ei suuda ideid edasi anda nii.

Minu arvamus: Manifesti mõteks oli juhtida tähelepanu erinevate kirjanike. Ma arvan, et temast oli väga julge samm niivisi kirjutada ja teisi kritiseerida. Ega ta populaarsust just sellega ei kogunud. Ei saa aru, miks ta tahtis kirjandust endale meelepäraseks muuta, kirjandus peaks olema mitmekesine.

Ta ise arvas (Manifesti puhul):

• Protest tol hetkel valitsevate kirjanduslikkude ideede vastu
• Polnud kirjanike arvustus ega mahategemine
• Tollane kirjandus on võõrdund elust, kaugele läinud ümbrusest (fantastika, mitte naturalism ja realism)
• Kirjanikel hea stiil, aga ideid pole
• Soovis, et ta arvamust kuulda võetaks, mitte üks-ühele ära muudetaks
• Looming vastab ideaalis tema ideedele, kuid nt Gailit (kõige rohkem sõna võtnud, mida tegema peaks, kuid ise ei tee)

Albert Kivikas. "Lendavad sead". Friedebert Tuglas. Kirjanduslik päevaraamat

Albert Kivikas "Lendavad sead" kaaned on trükitud Tartu õlletehase õlle- ja limonaadipaberile.

Futurism

(lad. k. futurum, tulevik) 20. sajandi esimesel veerandil peamiselt kirjanduses, kujutavas kunstis ja arhitektuuris avaldunud vool. Tekkis Itaalias enne I maailmasõda ja levis hiljem üle Euroopa. Futurism püüdis hüljata senist õhtumaist kultuuritraditsiooni ja taotles uuele tööstuslikule tsivilisatsioonile orienteeritud kunstiloomet. Imetleti tehnikat ja linlikku eluviisi, liikumist ja jõudu. Kirjandusliku voolu rajaja on F. T. Marinetti. Luules loobusid futuristid tavaloogikast ja eirasid keelereegleid, proosas kujunes välja katkendlik ja närviline telegrammistiil.

Friedebert Tuglas. Kirjanduslik päevaraamat

Tuglas arvas "Lendavate sigade" kohta: 

• huvitav, lopsakassõnaline ning fantaasiarikaste fraaside kogu
• soovitab seda
• erineb tavaliselt kirjandusest - värske
• andeka mehe katsetus uuel alal
• laad veidi monotoonne
• läheb pika pealeveidi igavaks
• silmakirjalikkus: nähakse seda, mida tahetakse ("Milline komism: samad arvustajad, kes Mart Karus-Kivikase "Sookaeltes" Eesti külarealismi üht andelisemat avaldust näevad, ei leia küllalt tüsedaid sõnu Albert Kivikas-Karuse "Lendavate sigade" andevaesust paljastades. ")
• originaalitsev, teadlikult otsitud, katsetav ja keeruline
• katsetus on traagiline ("Iseenesest on Kivikase katse traagiline. Kui Vene futuristidele öeldi: asjata vehite Itaalia kaasvõitlejate eeskujul kultuurikoorma vastu, sest kuna on Venemaal kultuur koormana tundunud, ja asjata joobute tehnilisest edust Inglise ning Ameerika ametvendade viisil, sest Vene tehnika pole seni midagi pääle Tuula samovaride ülesleidnud, – siis seda enam võime samu väiteid tuua Kivikase "futurismi" vastu. ")
• nooruslikult-haljas ja poisikeselik kirjutamislaad ("Ta mängib, pillkaaritab, ajab karjapasunat veel läbi kogu raamatu. Ja kui ta elumõrutab, siis on veel tundmus nagu selle Jaan Lattiku püksatu kangelase puhul, kes viina juues väga suuremehelikult siunas, kuid kohe lisas: a juvva kõlbas. Lõppude lõpuks: see maailm ei olegi nii paha, kuigi meil ka parema vastu midagi pole. ")

Nõustun suuresti Tuglase arvamusega, minu meelest on see huvitav ja teistsugune lugemine.




"Skandaalsus on kirjanikudebüüdi puhul esmatähtis"

Et kirjanikuna läbi lüüa peab kuidagi silma jääma ja igal kirjanikul peab olema midagi öelda. Ilmateade ei huvita inimesi selle pärast, et see oleks kunstiliselt ja huvitavalt kirjutatud, vaid selle pärast, et see mõjutab igapäevaelu. Kuid kirjandus ei ole enamikele igapäevaselt vajalik ja seetõttu peab see olema hästi kirjutatud, skandaalse ja mõtlemapaneva sisuga. Kui kirjanik kirjutab skandaalsetel teemadel või tekitab enda ümber skandaali, siis see tekitab lugejates palju rohkem huvi kui igapäevasest elu-olust või romantilisest ninnu-nännutamisest kirjutaja.
Skandaal on "avalik kõmuline pahandus v. häbistav juhtum; lament, mürgel, märul" nagu ütleb "Eesti keele seletav sõnaraamat". Skandaalid ei näita enamike silmis seda inimest just heast küljest. Seega võib olla kirjanik halva mainega ja loetav või hea mainega ja vähem loetav.

Arthur Adson. Kriisid ja kriisid ja Vaksalis

Arthur Adsoni ettepanekud kultuurielu edendamiseks:

• Õige ja õiglase toetamine ("riikline toetus olgu mõjuv ja õiglane, s. o. toetust ei peaks leidma ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused, mida toetada ja ülalpidada võiks ja peaks seltskond ja eraisikud (keedukursused, näputöökoolid j. s. s.). ")
• Tollid - kunstide loomingu kaitse "pahade võistlejate" (sport, kino, tsirkused, "Rahvateater") eest ("Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina. Samuti ära keelda tsirkused ja totalisaator, tingeltangelid ja kabareed. Mitte maksuta reklaami teha "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele, ei ka kinkida neile lõbustusmaksu; ära keelata maksuliste sportliste etenduste toimepanek.")
• Tõlkekirjandus maksu alla ("Maks võiks olla nii suur, kui suur on vahe algupäralise ja tõlkekirjanduse honoraari vahe, mis praeguse korra juures läheb kirjastajate tasku. ")
• Kultuurkapitaali seaduse muutmine - peaks ainuüksi loovaid kunste ja kirjandust edendama, soodustama ja tooteid levitama
• Kult.-kapitaali tegevuse MITTE laiendamine rahvahariduse peale ("Peamine oleks, et riiklik toetus oleks mõjuv ja õiglane, s.o. toetust ei peaks saama ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused. Neid võiks toetada kindel seltskond ja eraisikud.")
• Erasektori suurem toetus
• Õpikute kasutamine pikemalt -> kirjastajad ei pea auru kulutama nendele, saavad välja anda väärtkirjandust
• Kinode vähendamine/kaotamine - vaevata rikastumine
• Pigem kvaliteet, mitte kvantiteet
• Tuleb tekitada inimestes rohkem huvi vaimliste-kunstiliste produktide vastu

Lugupeetud Arthur Adson,
sportlasena pean teie kultuuripoliitikat ennekuulmatuks! See, et inimesed eelistavad teatris käimise asemel vaadata ratsa- või jalgpallivõistlusi, pole mitte spordi viga, vaid muutuva ühiskonna tulemus. Inimesi hakkab üha rohkem huvitama aja meeldivalt veetmine kui kõrgkultuuur.
Spordile toetuste mitte jagamine põhjustaks paljudes inimestes suurt meelehärmi ning viha. Kui toetusi ei antaks, jääks sportimine ja tervislik eluviis Eestis soiku ning see viiks ka tihedamatele tervisehädadele ning suurematele kulutustele arstiabis, tänu millele ei pruugiks Eesti riik enam ka kultuuri rahastamiseks piisavalt toetust leida.


Ennustan, et 20ndate aastate kirjandus on pigem Eesti kultuuri ja aja põhine ning mõeldud eelkõige eestlastele, mitte maailmale lugemiseks. Hilisemad põlvkonnad ei pruugi aru saada tolle aja kirjanduse nüanssidest ja probleemidest ning see võib tunduda igav.


Vaksalis olles on kohe eriline meeleolu. Sest ega igapäev ju rongiga ei sõida. Kajuks aga tuleb sinna minna läbi mingisuguse keldri, mis haiseb ning on nõme. Või siis teine variant on läbi põõsa. Kohale jõudes on selline hea ja teistsughune tunne, et kuskile jõuab ka õigeks ajaks. Sest ega rongi peale ju hiljaks ei jääda - rong ei oota. Huvitav on ka vaadata kaasootajaid. Kes läheb seenele, kes mustikale, kes maale, kes sõidab päälinna, kes koju. Igaühel neist on midagi huvipakkuvat. Kellel huvitavad kummikud, kellel suured korid, teistmoodi näoilme. Lõpuks kui rong saabub, siis on ka üks suur jebimine, et saada varem peal olnud sõbraga samasse vagunisse või meeldivat istekohta. Samuti tuleb kaua oodata konduktorit ning loota, et sa selle ajaga magama ei jää. MIskipärast meeldib mulle rongiga rohkem sõita kui bussiga, kuigi istmed on palju ebamugavamad. Ilmselt seepärast, et bussid loksuvad rohkem.


"Vaksalis"
Väga poeetiline, aga mu pea valutab ja ma ei suuda sellele keskenduda. Muidu on miniatuurid toredad. Kirjeldused on väga täpsed ja annavad ettekujutuse sellest kohast ja ajast.

Johannes Vares–Barbarus. Meie kirjandusloomingulik staatus quo.

Milliseid probleeme Eesti kultuurielus nägi Vares-Barbarus?

hapukurgihooaeg ajalehtedes, aga ka kirjanduses

ajalehed on sisutud:

           - kirjandust vähe, suures osas vaid "riismed ja praht" - kulund anekdoodid, kõmu
           - vaimu rüvetatakse vana ja seismajäänud kirjandusega

"Esmaspäew" ja "Nädal" ei maksa autorile honoraari

huvitutakse rahast, mitte hea kirjanduse tegemisest

kirjandust mõõdetakse "Loomingus" ilmumisega, kuigi see on sisutühi

peaks olema laiem teemadering

rahvaluule pidev immiteerimine ja kordamine

pole ühist ideed ja vaimustust, üleüldine sisutühjus kirjanduses

Fantaasiat on vaja suuna andmiseks ja sisuks tulevikule, mitte igavuse peletamiseks ("Mitte selleks ei ole fantaasiat tarwis, et igawust peletada, waid fantaasia peab andma suuna ja sisu tulewiku elule: mitte uinutawat, loowat luulet — loomingut, sõna otsekohasemas mõttes, on tarwis!")

"Mitte ainult asunikud ei ole loojad, nagu I.L. (w. W.Maa 275, 27.XI.23) arwab: minu arwares on iga asunik, kes oma hooned ja maja maitseliselt korraldab ning põllud ja majapidamise tulukaks teeb, palju suurema loominguga — kõige tõsisemas mõttes toime saanud, — kui mõni wärsilooja, kes oma hüpohondrilisi mõlkeid wärsijalge kaudu saadab inimesi noritsema. — Ei! Meie saame suuremaga toime, kui sarnase "urtsikute kultiweerimisega"; tarwis ainult waimustust, tarwis nägewate silmadega ja kuulwate kõrwadega eluga kaasa sammuda olewikust tulewikku, mitte minewikku. "

"Mitte prügihunikus hõbedat otsi, waid elawat elu omaks teha; mitte paigal tuhnimine, waid liikumine."

Lugupeetud Johannes Barbarus,
aastal 2011 on olukord Eesti kultuurielus...
mõneti üpris sarnane, kuid samas erinev. Palju kollast ajakirjandust, ka tõsised ajakirjad muutuvad üha kollasemaks, kuid on ka sisukaid ja harivaid ajakirju. Kirjanikutöö muutunud pigem hobiks, mitte püsitööks.
Ollakse orienteeritud raamatute trükiarvule, mitte nende kvaliteedile ja sisule. Kasvanud on materialistlik suhtumine.  Luulet on, kuid iseasi kui püsiv see on. Väga palju on erinevaid stiile, mille seast leiab sobiva peaaegu igaüks.


Tänapäeva Eesti kultuuritegelased: Laine Jänes, Aigi Vahing, Kadri Kõusaar, Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski, Andrus Kivirähk, Marek Strandberg, Rein Taagepera, Aino Pervik, Mihkel Raud, Karl-Martin Sinijärv, Priidu Beier,